Uudised

13:17 28.12.2017

Intervjuu: Anneli Kattaid innustavad noorte siirus ja põnevad ideed

Autor: Sirje Lemmik / FOTO: Arvo Meeks
Allikas: Lõuna-Eesti Postimees

Valgamaa ettevõtluse edendajaks valiti tänavu Valgamaa arenguagentuuri projektijuht, 45aastane Anneli Kattai, kes võtnud südameasjaks noorte ettevõtluse hoogustamise.

 

Kui oluline taoline tunnustus teile on?

Kindlasti oli see mulle üllatus. See, et inimene oma tööd hästi püüab teha, on ju normaalne. Ega ma siiani tea, kes mind nominendiks esitas.

Hea meel on, et Valgamaa noored on muutunud aktiivsemaks. Tunnustus kuulub ka mini- ja õpilasfirmade juhendajatele, kelle panused on olulised. Seda tööd ei saa teha üksi. Toeks on koolid, kes lubavad õpilastel käia koolitustel ja väljasõitudel, ning omavalitsuste liit, kes aitab rahaga.

Samas annab taoline märkamine indu juurde. Kuni on noori ja neid, kes tahavad neid juhendada, jätkan ka mina oma tööd, mis mulle palju rõõmu pakub.

Kust tuli idee alustada noorte konkursi «Nupp nokib» korraldamist?

«Võtsin veidi šnitti Saaremaalt. Seejärel haarasin nööbist kinni Marek Mekil, kelle juhendatavad minifirmad olid selleks ajaks juba edu saavutanud, ja rääkisin talle plaanist käivitada Valgamaal noorte ettevõtjate konkurss. Koos töötasime välja reeglid.

Kuidas noored on selle vastu võtnud?

«Huvi on aasta-aastalt kasvanud. Sügisel alustas «Nupp nokib» kolmandat hooaega. Esimesele seminarile tuli lausa sada noort huvilist. Sel aastal on õpilas- ja minifirmade tase üllatavalt kõrge. Asutatud on maakonnas kaks mini-minifirmat, neli õpilasfirmat ja 15 minifirmat.

Kuidas neil tänavu läinud on?

«Valga põhikooli hiljutisel laadal osales 18 mini- ja õpilasfirmat. Sealt sõitsime õhtul kohe Pärnusse õpilasfirmade laadale, kus meil läks väga hästi.

Parima minifirma auhinna pälvis Valga põhikooli Võime, kes valmistab meevõid. Mini-minifirmade parima toote auhinna pälvis Lüllemäe kooli 6. klassi õpilaste tiim Kellassepad, kes valmistab parkimiskelli. Suurima läbimüügiga minifirma tiitli sai Keeni kooli Rye Mice, kes teeb käsitööšokolaadi.

Nädal hiljem käisime Tartus minifirmade laadal, kust tõime koju parima noore üksiküritaja tiitli. Selle pälvis Valga põhikooli Koduingel, kes valmistab ingleid, mis pannakse tule­kustutitele. Järgmine suurem laat ootab noori ees veebruaris Tallinnas, kus osaleb üle 300 õpilas- ja minifirma. Kiidan noori, kes juba pooleteise kuuga suutsid laadale minekuks tooted valmis teha.

Millistes ametites olete varem töötanud?

Pärast Valga gümnaasiumi lõpetamist läksin õppima Tallinnasse kaubandustehnikumi toiduainete eriala. Esimene töökoht oli aga hoopis Tartu Kommertspanga Valga osakonna valuutavahetuspunktis. See oli hullumeelne, kuid huvitav aeg. Tõin turu valuutapunkti kilekotiga pangast sularaha, ei mingeid turvamehi.

Pärast panga pankrotti töötasin maavolikogus (omavalitsuste liidu eelkäija – toim) kantselei juhatajana, seejärel Kagu-Eesti ettevõtluskeskuse Valga filiaalis ettevõtluskonsultandina. Äriplaanidest ei teadnud siis veel keegi eriti midagi. Koos alustavate ettevõtjatega õppisin ka mina.

Terve meie neljaliikmeline pere on spordipisikust nakatunud ja see on puhtalt minu abikaasa Tiidu teene.

1997. aastal asutati Valgamaa äriinfokeskus, millest välja kasvanud praegune arenguagentuur. Töötasime seal esmalt Krista Kinguga kahekesi: korraldasime ettevõtjatele seminare, koolitusi ja ekskursioone. Ettevõtjaid käisid nõustamas Rootsi konsultandid ja meie käisime Rootsis õppereisidel.

Hiljem lisandusid ettevõtetele MTÜd. Ühel hetkel sain aru, et teadmisi jääb väheks ja astusin Tartu Ülikooli majandusteaduskonda, mille lõpetasin turunduse suunal 2000. aastal.

Töötasite ka vahepeal logistikuna?

Jah. Kui üks firma otsis logistikut, pakkusin ennast. Kui kodus sellest rääkisin, oli abikaasa väga üllatunud – öeldes, et ma ei oskavat kaartigi käes hoida. Läbisin kursused ja töötasin aasta logistikuna transpordifirmas.

Kuna perele nappis aega, jätkasin töötamist vabakutselise projektijuhina. Hiljem olin mõnda aega partnerluskogus nõustaja ja kui arenguagentuur otsis ettevõtluskonsultanti, kandideerisin ja 2012. aastal asusingi tööpostile.

Teie pere kuulutati ka maakonnas aasta parimaks spordiperekonnaks. Kust spordipisik alguse on saanud?

Terve meie neljaliikmeline pere on tõesti spordipisikust nakatunud ja see on puhtalt minu abikaasa Tiidu teene, kes ise lapsest peale kõva spordipoiss olnud. Tegelenud on ta jalgpalli ja suusatamisega ning nüüd on pannud terve pere sporti tegema.

Kõik mängime petanki ja käime sageli võistlustel. 23aastane poeg Kevin, kes elab Tartus, mängib lisaks piljardit Eesti tasemel ja abikaasa maakonna tasemel. 8. klassis õppiv Anna-Liisa käib kergejõustikutrennis.

Missugused on teie pere traditsioonid?

Käime suviti reisimas. Lisaks võistlemisele osaleme sageli spordiüritustel pealtvaatajatena. Oleme väga lähedased ka mu venna perega. Kõik jaanipäevad, sünnipäevad, jõulud veedame koos. Mängime lauamänge, sulgpalli, käime saunas.

Milleks veel aega jagub?

Olen lapsest peale tänu emale suur käsitöö tegija. Olen kudunud, heegeldanud laudlinu ja kardinaid, õmmelnud. Mingil ajal tulid minu ellu pärlid ja kivid, millest valmistan ehteid ja müün neid internetipoes.

Mulle meeldib veel väga süüa teha, retseptidega katsetada. Salahobi on mul ka: seened. Meil abikaasaga on tööjaotus paigas: mõlemad korjame, tema puhastab ja mina marineerin, panen sügavkülma ja teen seenesööke.

Missuguste inimestega teile suhelda meeldib?

Tööalaselt tahan, et oleksin inimesega ühel lainel. Mõnega lihtsalt ei klapi. Arvan samas, et pole olemas üdini halba ega täiesti head inimest.

Kolleegidega on mul väga vedanud: nad on toetavad ja lahedad. Ussitajad ja seljataga susisejad mulle ei meeldi. Samas peaks arvestama, et ka halbu asju saab ilusasti öelda.

Kas olete õnnelik?

Olen tänulik neile, kes mu ellu tulnud ja kellega olen kohtunud tänu tööle ja hobidele. Ka isiklikus elus olen leidnud inimese, kellega sobin. Mul on tore ja toetav pere. Ma ei ole kunagi kahetsenud, mida olen teinud või mis otsuseid langetanud.

Kultuuripärand